Alustuseks pean vabandust paluma inimestelt, kes siia lehele ikka vahel eksivad ning kannatamatult uuendust ootavad,aga nu kaua tehtud kaunikene. Tegelikult on asjalood nii, et tekst sai juba omajagu aega tagasi arvutisse toksitud ning pildidki v2lja valitud aga ju siis oli vaja toda aastat uut. Igal juhul siin ta on. Minu lugu Tongal viibitud ajast.
Tongale maandudes lennuki aknast välja kiigates, oli esimene mulje justkui maanduks Vietnami. Mina isiklikult pole viimast riiki kunagi külastanud, aga selline mulje on siis jäänud vaadatud filmidest või ehk loetud raamatutest. Lennujaamaks oli selline vahva keskmise angaarisuurune kuur. Ametnikud oma tööga väga ei kiirustanud ja ega ei saanud pahaks panna, sest kuuldavasti kehtivat riigis omamoodi ajaarvestamine, mida kohapeal hellitavalt Tonga ajaks kutsutatakse. Nii polnudki muud kui tuli aega parajaks teha tax free poes, kus müüdi kahte sorti kraami – alkoholi ning tubakat ja kuna viimast ei pruugi siis osutuski valik napsu kasuks – Bacardi, mõeldud tehtud, ise uhked. Peale nii umbes tunniajalist sabas seismist võeti meid aga lahkelt eksootilisse riiki vastu. Pealinnaks on Tongatapu saarel (suurima elanikearvuga saar) muide Nuku’alofa. Nu ja taksoga lennujaamast pealinna pole sõites jutustasime aga hoogsalt autojuhiga, kes meile tee äärde jäävaid vaatamisväärsusi tutvustas. Küsimuse peale, et kas Tonga ka turvaline koht on, näitas ta meile riigi vanglat (too oli äärestatud seesuguse aiaga, mida onu eestis lammaste karjatamiseks kasutab) ja naeris, et seal on kinni nii umbes ö moosivarast, kes mõned korrad liiga palju on ananasse või muud väärtuslikku naabreilt pihta pannud. Seega muret ei kusagil Nu ja nii näitaski ta meile kätte parima pagari, turu ja sadama kust siis laevukestele saab ronida, et nii lähematele kui ka kaugematele saartele seilata. Esimeseks ööbimispaigaks oli Misa Külalistemaja – selline romantiline lobudik aga ajas asja ära. Üleüldse olid majutuspaigad sellised tallitaolised, tsemendist kuubikud, kõik aknad olid lahti ja siis briis jahutas, keskmine temperatuur oli päeval mingi 25 ja öösel 23, selline koguaegnahkmärgseljas ilm.
Esimesel õhtul käisime kohe kohalikul pidu-söömaajal, mis leidis aset Oholei rannas, Hino koopas. Tegemist oli siis kohaliku muusika, tantsu ning toidupugistamise õhtuga. Kohale sõitsime sinna autoga, mis linna pealt erinevaid kundesid peale korjas, kellaajaks ütles autojuht, et nu eks seal kusagil kuue ja poole kaheksa vahel (vot sulle Tonga aega) korjab meid aga ööbimiskohast üles. Pidu oli vinge ja söögid vägagi eksootilised.
Esimene amps kõigest tundus selline tundmatu ja lummav, ent paari ampsu järel sai vist maitsemeeltel küll sellest pillerkaarest ning süda hakkas vaikselt läikima (kui ma nüüd niiviisi kirjeldada tohin). Meiega ühes bussis reisisid veel üks ameerika sõudjatest noorpaar (Uus-Meremaal oli hiljuti sõudmise MM) ning purjeseilajad Austriamaalt. Viimased on juba viimased 6 aastat tuult tiibadesse lasknud puhuda ning lõppu ei paistnud reis ka veel niipea nägevat: Nu ja peale suurt söömaaega siis algas tantsu ja lauluaeg
, meil ei tulnud sellest puusa keerutamisest suurt midagi välja, tuli au anda kohalikele noortele, kes siis läbi tantsu erinevaid igapäevaseid toiminguid immiteerisid. Poiskad muidugi ei suutnud tulega mängimisest eemale hoida
ja nii mitmelgi korral tabas mind ärevusehoog, et kohe-kohe midagi jubedat juhtub, aga seekord õnneks ei juhtunud!
Teise päeva õhtul ma olin tiba asjalik ja kirjutasin miskit päevikulaadset ja kirjutan sealt siis aga otse maha, mis mõtted ja tunded tollel hetkel valdasid. Oleme hetkel Eua saarel Taina külalistemajas. Isegi siin, külakeskmest eemal sügavas tsunglis on nagu mujalgi nähtud hoov täis koeri ja kutsikaid, sigu ning põrsakesi.
Esialgu oli plaan Lonely Planeti soovitusel Hideaways peatuda, kuid kohtasime paarikest Singapurist (nimed kahjuks meelest pühitud) ja nemad soovitasid Taina kohta ja peab ütlema, et oleme rahul.
Hetkel lürbime maja tagant korjatud sidrunheina teed ning mugistame küpsiseid, mis valmistet Fidzil. Enamasti ongi muide silma hakanud, et pakendatud toodang poes on kõik imporditud. Ent kõik, mida omas aias kasvatada saab, on orgaaniline ja “free range”. Nagu ma ennist mainisin, sigu on siin palju ja lauale nad ka suitsutatult õige tihti jõuavad kui aga põhjust on (piisav põhjus Tongal on nt pühapäev). Esootilistest viljadest näeb tee veerdes lademetes ananasse, arbuuse, mangosid, maapähkleid, meloneid, banaane jne. Eino ja muidugi kookospähkleid, ent erinevalt Maroko omadest ei ole siinsed veel süüa kõlvanud. Kohalikud siis pistavad aga kõrre sisse ja libistavad seda va kookosevedelikku, mis mulle aga nii välimuselt kui maitselt nõudepesuvett meenutab. Olks aga nüüd lähen ajas natu tagasi ja jutustan pisut laevareisist Euasse. Reis kestab keskmiselt kaks tundi ja maksab 25 TOP (Tonga dollar), väljub Nuku’alofalt iga päev (v.a. pühapäev) kl 12:30 ja saabub Eualt hommikul kl 5 Tongalastele kellaajad suurt ei tähenda ja nii ootasimegi pool tundi enne kui inimesi pardale laskma hakati ning isegi siis muutis keegi meelt ja ootasime veel kümme minutit, muuseas mitte üks inimene ei kurtnud. Mainin veel ära, et olime kahekesi ainukesed valget karva nii u. 35 kohalike merelise seas. See, et laev hirmsasti roostes oli, mind nii väga ei hirmutanudki, küll aga see kui täis see pagasit sai tuubitud, kõigele lisaks pisteti pardale veel tiba väiksem mootorpaat. Ja siis hakkaski sõit pihta, ilmoli pilves aga suhteliselt rahulik, möödusime mitmetest eksootilistest ning romantilistest paradiisisaarekestest, ent avamerele jõudes hakkas pull pihta. Ikka üles ja alla, küljelt küljele, vesi pritsimas sisse nii ustest kui akendest ning ikka siis kui ma mõtlesin, et nüüd on hullem möödas, sõitsime üle veel suuremate lainete. Hoidsin mina ikka Georgi õpetussõnade järgi pilgu silmapiiril ja meenutasin, kuidas aastaid tagasi üle tormise Gibraltari sõidu ilusasti vastu pidasin. Pistsin mina siis värske õhu saamiseks pea aknast välja, ent mida mina näen: Kogu laeva külg pooleldi seeditud toitu täis, nu ja ei jäänud siis muud üle, kui lisasin minagi hommikusöögiks mugitud arbuusitükid ning lõunaks pugitud grillitud kanaliha sinnasamma teiste sekka näituseks. Lisamärkusena tahaks veel lisada, et keeruline on see toiduväljutamine suu kaudu kui laev laiaskaares lainetel möllab, aga see selleks, luban, et see on ka ainuke rõvedus selles sissekandes! Nonii siinkohal sai sissekanne otsa ja too oli ka muide ainus sissekanne või nohh kritseldus paberil.
Reisi kolmandal päeva veetsime Eual rattaga ringi kimades. Hommikusöögiks tõi aga Isabel meile kohaliku traditsioonilist supimoodi lürpi proovida, oli teine siis selline, et iseenesest klimbid kookosevedelikus ja takkapihta soe….njaaks. George mugis ja kiitis, mina hammustasin toda klimpi ühest ja teisest otsast ent eelistan seda siiski kodumaises kanasupis. Aga jahh hüppasime siis aga ratta selga ja kimasime aga vaatamisväärsuste poole teele, algus oli mõnusalt paljulubav ikka allamäge ja vaatega merele ja vesi polnud ka selleks ajaks veel osta saanud:P
Tee kulges mõnusalt läbi palju salude ning igasuguste erinevate viljade istanduste, ikka ja jälle möödusime mõnest üksikust töölisest kes teeääres lonkis matseeta käevangus ja vahel ka koer või lehm järel vantsimas. Meie sihtkohaks oli siis pankrannik, mis ei valmistanud mitte mingisugust pettumust: tohutult ilusat värvi sinine meri, metsikud hobused, “kiviaiad” (Rock Gardens)
üüratu suur looduslik “sild”, millest me pahaaimamatult üle vurasime ja alles takkajärelt lähemalt kaarti uurides sai selgeks, et peab sammud tuldud teed pidi tagasi seadma ja metsavahel rajakest otsima mis siis viis platvormini, millelt avanes müsiline vaatepilt. Muide eelneva pildi peal olen ka mina, et aimu anda kui suur see sild tegelikult on, leidmiseks on h2gustel n2gijatel ilmselt targem luubiga kaema hakata. Tagasi Taina poole sõit oli juba oluliselt keerulisem, nimelt kui siiamaani olime justkui allamäge rõõmuga sõudnud, siis ega ei saanud ju tagasi ka allamäge vurada ja nii me higistasime ja kirusime, et veevarudega liialt priisanud olime. Aga nu mis see väike pingutus kahele matkasellile ikka teeb eksole. Poolele teel käisime veel rannas jõudu kogumas ning sulpsakut tegemas. Ahjaa teel randa käisime siis veel raksus, mille käigus George paar papayat puu otsast kookospähkli abil alla loopis
ja mina kookospähkli mõnusat valget sisu järasin,
too meenutas juba tunduvalt rohkem toda Marokos mekitud kraami. Nii mõõduski aeg Eua saarel. Järgmisel hommikul kl pool viis algas sõit praamile, kas ma juba mainisin, et kiirusepiirang Tongal on 40 km/h? Nu igal juhul võttis väiksemategi vahemaade läbimine omajagu aega. Tagasisõit peasaarele oli õnneks tunduvalt rahulikum. Hommikusöögiks otsustasime minna euroopaliku olemusega kohvikukesekesse “Escape” George sõi mingit peent muna rooga peekoniga ja mina lasin heal maitsta banaani pannade näol…mmmm. Jube mõnus oli vahelduseks midagi maitsemeeletele tutavliku süüa. Üleüldiselt mugisime hoolega erinevaid puuvilju, mille hooaeg oli parasjagu täies hoos..jamm. Üks päev kulus puhtalt turul kondamisele ning linnas ringi vaatamisele, liiga palju ei tasu ühte päeva mahutada, sest kõik võtab aega. Ahhaa, ühistransport on väga muhe. Nimelt on bussidel eraomanikud, seega mingit kindlat ajagraafikut ei ole, hinnakirja ka mitte. Samuti puuduvad bussipeatused, va linnakeskel olevad kaks millest ühest väljuvad pussid saare idapooolele ja teisest läänepoolele. Nii, et suht ehku peale hüppad aga bussile ja loodad, et ehk sõidab sinule vajalikus suunas ja siis reisi lõpus viskad aga paar kopkat bussijuhi kõrval olevasse kastikesse. Kui soovid et buss peatuks siis tõmbad aga nöörist mis on bussi eesotsas oleva kellukesega ühenduses ja bussijuht ilusti peatubki. Ja pole Tongas bussi, mis oleks liiga täis, sest ikka mahub juurde, olgugi, et meile turistidele tungub, et enam pole õhkugi, mida hingata.
Aga vot niiviisi siis praegu, tegelt käisime veel ju pühapäeval kirikute manu imeilusaid laule kuulamas
ja väikse paaditripi tegime paradiisisaaarele ka kus ma sain sõbraks nii meritähe
kui üüratute merikusrkidega…jakk. Snorgeldamas käisime ka. Nu kus sa siis saad ilma peesitamata.
Ja põnevaid inimesi kohtasime ka. Aga nu kaua sa vatrad eksole. Igal juhul mõnusat rahuaega ja olgem olemas :)
Oleme v2ikesel puhkusel puhkuses taaskord. Hetkel uudistame p6hjasaare v6lusid ja vedelen mina Rotorua raamatukogu diivanil. Lisaks blogi kirjutamisele laen hoogsalt telefoni ning kaamera akusid. R2ndajaelu juba on selline, et edu peitub multifunktsionaalsuses ja nii ongi. Kes Uus-Meremaad pidi ringi r2nnanud, teab siis, et Rotorua asub siin p6hjasaare keskpaigas, l6hnab m2dand muna j2rele ja on ekstreemfriikidele sydamel2hedane adrenaliinirohkete rattaradade ning peadp66ritavalt k2restikuliste j6gede t6ttu. Nii saanudki, et George pumpab metsas adrenaliini samal ajal kui mina end interneeduses maailmaoludega kurssi viin. 
oma ilusate rahvusparkide ja rannakestega ning k2isime meiegi tublisti nii matkamas kui ka kupsus. Esmalt veetsime m6ned p2evad l6una saare l22nerannikul kus vihma kallas nigu oavarrest ja me ei yritanudki telki yles pista vaid magasime aga pikappi tagaosas. Muljetavaldavalt maaliliseks osutus teejupp Greymouthi ja Westporti vahel. Halli ilma t6ttu j2is pildid ysnagi hallid, kyll aga panen siinkohal pildi pannkoogikivimitest, mis samale teel6igule j2id.
mida p6hjapoole me liikusime seda h6redamaks j2i pilvekiht ja nii olnudki, et Abel Tasmani rahvusparki j6udes siras taevas m6nus p2ike l2bi habraste pilveribade ja meie sulpsasime nigu naksti vetem6nusid nautlema. 
Sealsamas Abel Tasmani rahvuspargis v6tsime k2tte ja tegima p2evapikkuse jalutusk2igu metsalistel m2en6lvadel, et ikka yles ja alla, yles ja alla. Seliised p2eva v6i isegi paarised jalutusk2igud looduses on siin v2ga pipulaarsed ja nii ongi paljudes rahvusparkides v2ikesed onnikesed, kus matkalised 88seks unele saavad heita. Meie muidugi m6ttes oleme teinud paar sellist mitmep2evalist matka aga reaalselt on p2evakene kyll ja veel:) 
ehhe ja suvega k2ib muidugi kaasas ka vaarika toormoos...mmm!
