Friday, December 31, 2010


Alustuseks pean vabandust paluma inimestelt, kes siia lehele ikka vahel eksivad ning kannatamatult uuendust ootavad,aga nu kaua tehtud kaunikene. Tegelikult on asjalood nii, et tekst sai juba omajagu aega tagasi arvutisse toksitud ning pildidki v2lja valitud aga ju siis oli vaja toda aastat uut. Igal juhul siin ta on. Minu lugu Tongal viibitud ajast.
Tongale maandudes lennuki aknast välja kiigates, oli esimene mulje justkui maanduks Vietnami. Mina isiklikult pole viimast riiki kunagi külastanud, aga selline mulje on siis jäänud vaadatud filmidest või ehk loetud raamatutest. Lennujaamaks oli selline vahva keskmise angaarisuurune kuur. Ametnikud oma tööga väga ei kiirustanud ja ega ei saanud pahaks panna, sest kuuldavasti kehtivat riigis omamoodi ajaarvestamine, mida kohapeal hellitavalt Tonga ajaks kutsutatakse. Nii polnudki muud kui tuli aega parajaks teha tax free poes, kus müüdi kahte sorti kraami – alkoholi ning tubakat ja kuna viimast ei pruugi siis osutuski valik napsu kasuks – Bacardi, mõeldud tehtud, ise uhked. Peale nii umbes tunniajalist sabas seismist võeti meid aga lahkelt eksootilisse riiki vastu. Pealinnaks on Tongatapu saarel (suurima elanikearvuga saar) muide Nuku’alofa. Nu ja taksoga lennujaamast pealinna pole sõites jutustasime aga hoogsalt autojuhiga, kes meile tee äärde jäävaid vaatamisväärsusi tutvustas. Küsimuse peale, et kas Tonga ka turvaline koht on, näitas ta meile riigi vanglat (too oli äärestatud seesuguse aiaga, mida onu eestis lammaste karjatamiseks kasutab) ja naeris, et seal on kinni nii umbes ö moosivarast, kes mõned korrad liiga palju on ananasse või muud väärtuslikku naabreilt pihta pannud. Seega muret ei kusagil Nu ja nii näitaski ta meile kätte parima pagari, turu ja sadama kust siis laevukestele saab ronida, et nii lähematele kui ka kaugematele saartele seilata. Esimeseks ööbimispaigaks oli Misa Külalistemaja – selline romantiline lobudik aga ajas asja ära. Üleüldse olid majutuspaigad sellised tallitaolised, tsemendist kuubikud, kõik aknad olid lahti ja siis briis jahutas, keskmine temperatuur oli päeval mingi 25 ja öösel 23, selline koguaegnahkmärgseljas ilm.
Esimesel õhtul käisime kohe kohalikul pidu-söömaajal, mis leidis aset Oholei rannas, Hino koopas. Tegemist oli siis kohaliku muusika, tantsu ning toidupugistamise õhtuga. Kohale sõitsime sinna autoga, mis linna pealt erinevaid kundesid peale korjas, kellaajaks ütles autojuht, et nu eks seal kusagil kuue ja poole kaheksa vahel (vot sulle Tonga aega) korjab meid aga ööbimiskohast üles. Pidu oli vinge ja söögid vägagi eksootilised. Esimene amps kõigest tundus selline tundmatu ja lummav, ent paari ampsu järel sai vist maitsemeeltel küll sellest pillerkaarest ning süda hakkas vaikselt läikima (kui ma nüüd niiviisi kirjeldada tohin). Meiega ühes bussis reisisid veel üks ameerika sõudjatest noorpaar (Uus-Meremaal oli hiljuti sõudmise MM) ning purjeseilajad Austriamaalt. Viimased on juba viimased 6 aastat tuult tiibadesse lasknud puhuda ning lõppu ei paistnud reis ka veel niipea nägevat: Nu ja peale suurt söömaaega siis algas tantsu ja lauluaeg, meil ei tulnud sellest puusa keerutamisest suurt midagi välja, tuli au anda kohalikele noortele, kes siis läbi tantsu erinevaid igapäevaseid toiminguid immiteerisid. Poiskad muidugi ei suutnud tulega mängimisest eemale hoida ja nii mitmelgi korral tabas mind ärevusehoog, et kohe-kohe midagi jubedat juhtub, aga seekord õnneks ei juhtunud!
Teise päeva õhtul ma olin tiba asjalik ja kirjutasin miskit päevikulaadset ja kirjutan sealt siis aga otse maha, mis mõtted ja tunded tollel hetkel valdasid. Oleme hetkel Eua saarel Taina külalistemajas. Isegi siin, külakeskmest eemal sügavas tsunglis on nagu mujalgi nähtud hoov täis koeri ja kutsikaid, sigu ning põrsakesi. Esialgu oli plaan Lonely Planeti soovitusel Hideaways peatuda, kuid kohtasime paarikest Singapurist (nimed kahjuks meelest pühitud) ja nemad soovitasid Taina kohta ja peab ütlema, et oleme rahul. Hetkel lürbime maja tagant korjatud sidrunheina teed ning mugistame küpsiseid, mis valmistet Fidzil. Enamasti ongi muide silma hakanud, et pakendatud toodang poes on kõik imporditud. Ent kõik, mida omas aias kasvatada saab, on orgaaniline ja “free range”. Nagu ma ennist mainisin, sigu on siin palju ja lauale nad ka suitsutatult õige tihti jõuavad kui aga põhjust on (piisav põhjus Tongal on nt pühapäev). Esootilistest viljadest näeb tee veerdes lademetes ananasse, arbuuse, mangosid, maapähkleid, meloneid, banaane jne. Eino ja muidugi kookospähkleid, ent erinevalt Maroko omadest ei ole siinsed veel süüa kõlvanud. Kohalikud siis pistavad aga kõrre sisse ja libistavad seda va kookosevedelikku, mis mulle aga nii välimuselt kui maitselt nõudepesuvett meenutab. Olks aga nüüd lähen ajas natu tagasi ja jutustan pisut laevareisist Euasse. Reis kestab keskmiselt kaks tundi ja maksab 25 TOP (Tonga dollar), väljub Nuku’alofalt iga päev (v.a. pühapäev) kl 12:30 ja saabub Eualt hommikul kl 5  Tongalastele kellaajad suurt ei tähenda ja nii ootasimegi pool tundi enne kui inimesi pardale laskma hakati ning isegi siis muutis keegi meelt ja ootasime veel kümme minutit, muuseas mitte üks inimene ei kurtnud. Mainin veel ära, et olime kahekesi ainukesed valget karva nii u. 35 kohalike merelise seas. See, et laev hirmsasti roostes oli, mind nii väga ei hirmutanudki, küll aga see kui täis see pagasit sai tuubitud, kõigele lisaks pisteti pardale veel tiba väiksem mootorpaat. Ja siis hakkaski sõit pihta, ilmoli pilves aga suhteliselt rahulik, möödusime mitmetest eksootilistest ning romantilistest paradiisisaarekestest, ent avamerele jõudes hakkas pull pihta. Ikka üles ja alla, küljelt küljele, vesi pritsimas sisse nii ustest kui akendest ning ikka siis kui ma mõtlesin, et nüüd on hullem möödas, sõitsime üle veel suuremate lainete. Hoidsin mina ikka Georgi õpetussõnade järgi pilgu silmapiiril ja meenutasin, kuidas aastaid tagasi üle tormise Gibraltari sõidu ilusasti vastu pidasin. Pistsin mina siis värske õhu saamiseks pea aknast välja, ent mida mina näen: Kogu laeva külg pooleldi seeditud toitu täis, nu ja ei jäänud siis muud üle, kui lisasin minagi hommikusöögiks mugitud arbuusitükid ning lõunaks pugitud grillitud kanaliha sinnasamma teiste sekka näituseks. Lisamärkusena tahaks veel lisada, et keeruline on see toiduväljutamine suu kaudu kui laev laiaskaares lainetel möllab, aga see selleks, luban, et see on ka ainuke rõvedus selles sissekandes! Nonii siinkohal sai sissekanne otsa ja too oli ka muide ainus sissekanne või nohh kritseldus paberil.
Reisi kolmandal päeva veetsime Eual rattaga ringi kimades. Hommikusöögiks tõi aga Isabel meile kohaliku traditsioonilist supimoodi lürpi proovida, oli teine siis selline, et iseenesest klimbid kookosevedelikus ja takkapihta soe….njaaks. George mugis ja kiitis, mina hammustasin toda klimpi ühest ja teisest otsast ent eelistan seda siiski kodumaises kanasupis. Aga jahh hüppasime siis aga ratta selga ja kimasime aga vaatamisväärsuste poole teele, algus oli mõnusalt paljulubav ikka allamäge ja vaatega merele ja vesi polnud ka selleks ajaks veel osta saanud:P Tee kulges mõnusalt läbi palju salude ning igasuguste erinevate viljade istanduste, ikka ja jälle möödusime mõnest üksikust töölisest kes teeääres lonkis matseeta käevangus ja vahel ka koer või lehm järel vantsimas. Meie sihtkohaks oli siis pankrannik, mis ei valmistanud mitte mingisugust pettumust: tohutult ilusat värvi sinine meri, metsikud hobused, “kiviaiad” (Rock Gardens)


üüratu suur looduslik “sild”, millest me pahaaimamatult üle vurasime ja alles takkajärelt lähemalt kaarti uurides sai selgeks, et peab sammud tuldud teed pidi tagasi seadma ja metsavahel rajakest otsima mis siis viis platvormini, millelt avanes müsiline vaatepilt. Muide eelneva pildi peal olen ka mina, et aimu anda kui suur see sild tegelikult on, leidmiseks on h2gustel n2gijatel ilmselt targem luubiga kaema hakata. Tagasi Taina poole sõit oli juba oluliselt keerulisem, nimelt kui siiamaani olime justkui allamäge rõõmuga sõudnud, siis ega ei saanud ju tagasi ka allamäge vurada ja nii me higistasime ja kirusime, et veevarudega liialt priisanud olime. Aga nu mis see väike pingutus kahele matkasellile ikka teeb eksole. Poolele teel käisime veel rannas jõudu kogumas ning sulpsakut tegemas. Ahjaa teel randa käisime siis veel raksus, mille käigus George paar papayat puu otsast kookospähkli abil alla loopis ja mina kookospähkli mõnusat valget sisu järasin,
too meenutas juba tunduvalt rohkem toda Marokos mekitud kraami. Nii mõõduski aeg Eua saarel. Järgmisel hommikul kl pool viis algas sõit praamile, kas ma juba mainisin, et kiirusepiirang Tongal on 40 km/h? Nu igal juhul võttis väiksemategi vahemaade läbimine omajagu aega. Tagasisõit peasaarele oli õnneks tunduvalt rahulikum. Hommikusöögiks otsustasime minna euroopaliku olemusega kohvikukesekesse “Escape” George sõi mingit peent muna rooga peekoniga ja mina lasin heal maitsta banaani pannade näol…mmmm. Jube mõnus oli vahelduseks midagi maitsemeeletele tutavliku süüa. Üleüldiselt mugisime hoolega erinevaid puuvilju, mille hooaeg oli parasjagu täies hoos..jamm. Üks päev kulus puhtalt turul kondamisele ning linnas ringi vaatamisele, liiga palju ei tasu ühte päeva mahutada, sest kõik võtab aega. Ahhaa, ühistransport on väga muhe. Nimelt on bussidel eraomanikud, seega mingit kindlat ajagraafikut ei ole, hinnakirja ka mitte. Samuti puuduvad bussipeatused, va linnakeskel olevad kaks millest ühest väljuvad pussid saare idapooolele ja teisest läänepoolele. Nii, et suht ehku peale hüppad aga bussile ja loodad, et ehk sõidab sinule vajalikus suunas ja siis reisi lõpus viskad aga paar kopkat bussijuhi kõrval olevasse kastikesse. Kui soovid et buss peatuks siis tõmbad aga nöörist mis on bussi eesotsas oleva kellukesega ühenduses ja bussijuht ilusti peatubki. Ja pole Tongas bussi, mis oleks liiga täis, sest ikka mahub juurde, olgugi, et meile turistidele tungub, et enam pole õhkugi, mida hingata.
Aga vot niiviisi siis praegu, tegelt käisime veel ju pühapäeval kirikute manu imeilusaid laule kuulamas ja väikse paaditripi tegime paradiisisaaarele ka kus ma sain sõbraks nii meritähe kui üüratute merikusrkidega…jakk. Snorgeldamas käisime ka. Nu kus sa siis saad ilma peesitamata.

Ja põnevaid inimesi kohtasime ka. Aga nu kaua sa vatrad eksole. Igal juhul mõnusat rahuaega ja olgem olemas :)

Monday, November 15, 2010

hopladii

nonii, nyyd on lugu selline, et r22kida oleks oi kui palju aga veel m6ned tunnid ja siis paneme ajama v2ikesele puhkusele ning oleme seet6ttu 2rateenitult 2revad!
viimasel ajal oleme m88da l6unasaart hoolega kimanud...eelmisel n2dalal k2isime kayakkimise freestyle meistriv6istlustel lake Tekapol ja n2dalavahetusel k2is george j6ge vallutamas mille tase on 5-6, plaan oli viis p2eva j2rjest erinevaid j6gesid vallutada aga esimesel p2eval sai selgeks, kaasav6etud varustus on tiba erinev sellest millega kodus oli j6gesid m88da myterdatud ja sellega siis l2ksid plaanid untsu, aga ega meie nina lorgu lase, tegime kohe kibekiirelt uued plaanid ja k2isime Milford soundi kaemas, mis iseeneset on selline vihmametsadega kaetud fiordide maa. T6eliselt laheda paadireisi tegime. Eelmine 88p2ev oli tohutult vihma sadanud ja tollel hommikul kui meie laevatripile l2ksime oli imeilus sinine t2evas ja k6ik joad (waterfallid) voolasid t2iel v6imsusel...fantastiline...ja s6it kaanulistel teedel, mis vooklesid l2bi vihmametsade...lihtsalt s6nuliseletamatu. panen siis hetkel hunniku pilte ja kui Tonga Kuningriigist naaseme, kirjutan ehk juttugi juurde, sest p6nevust ja 2revaid hetki on jagunud kyll ja veel. Ja seda ka, et valgustas George mind fatograafiliste makrov6tete maailmaga ja siis panengi paar yllitist ka, et oleks ilus vaadata, onju. aga nyyd pole muudkui asjad kokku ja lennukile.














ehhee ja vaata aga vaata, k2isime rannas kus olidki sellised kivikesed, kohe tuli isu p2ris merekivikeste j2rele, aga kas pole sarnased v6i ma lihtsalt m2letan merekivikeste komme just selliste v2rvide ja t2hnidega, kohe tuli koduigatsus peale j2lle:)


l6ppu panin v2ikese lillekese ja ytlen aidaa praegu aga n2dalap2rast siis ehk veel uusi fotosid Tongalt ja muljeid ka ja t2iendan siis ka seda sissekannet, aga seniks m6nusat kulgemist. kallmall!

Thursday, October 21, 2010

kukuuu....


et siis paar kuud on m88das ja ei kippu ega k6ppu...
kevad on 6hus ning tuuled puhuvad siit ja sealt, esialgu oli plaanis p6hjasaart uudistama minna kohe peale laudamise hooaja l6ppu aga juhtus nii, et maabusime Christchurchis ja leidis se va t88natuke meid j2lle yles. Uudistest aga niipalju, et kui keegi pole veel kuulnud, siis meil oli siin 7,3 magnituudiline maav2rin nii umbes kuu-poolteist tagasi ja mingi osa linnakesest on varemetest, sellega asi muidugi ei piirdunud ja j2relt6ukeid on tunda iga p2ev. Paar p2eva tagasi tabas meid yllatus 5,3 magnituudilise n2ol, v6tab ikka majad v6belema aga nu, mis sa teed! R22givad, et pidavat veel pool aastat edasi kestma.
Peale Wanakaga hyvastij2tmist k2isime materdasime natu mt Cooki jalamil, oli ikka ilus kyll...selle pidevalt m2gede vahel elamisega v6ib ikka 2ra harjuda kyll, ma ytlen. V6imsad emotsioonid. Olgugi,et kevad k2es ikka on m2gedetipud valged ja imetlusv22rsed.


Me k2isime kohalikega kalal, nuuhh me siis piilusime k6rvalt nende askeldusi, ja pyydsid nemad siis "Whitebaiti", mis on selline v2ike l2bipaistev ussikest meenutav kalaollus ja syyakse seda justkui kala taignas retsepti j2rele. Siinkohal ytlen eesti keeles k6va h22lega, et maitse asi aga mitte minu maitse j2rele. Peaasi, et see nyyd kalameesteni ei j6ua:P Aga p6nevust pyygi juures nagu alati oioi kui palju!

Pildike kevadisest Christchurchist. J6e peal romantilised paadikesed ning 6ides kirsipuud. Ilus!eem...kaheldusv22rne ta on aga nu n2ed ei tule seda juttu...ja eks pead mulle ikka kirja teele panema ja ise p2rima, muudmoodi paistab, et ikka ei saa! Ikka killut-kallut ning millut-mallut siis.

Thursday, August 19, 2010

Ahhoi, ahhoi!

nonii, nonii, ega muud ei oskagi mainida kuid et eks see ole va k2tte v6tmise asi eksole! Ja nyyd ta k2tte sai v6etud. Oleme endiselt Wanakas - George pargib m2e otsas autosid ja mina t88tan veel myyjat2dina. T88d on sellised rutiinsed ja suht igavad aga see-eest kohtume toredate inimestega ning n2lga just ka tundma ei pea:)
Igap2evaelust seda et j2lgin hoolega Kaia tegemisi, just l6petasin m2ngu vaatamise, seekord tuli Kaial leppida Kim Clijstersi paremusega, aga sellest pole midagi. Mulle meeldib ikka vaadata, tuklgu v6it v6i kaotus, emotsioon on oluline, ei saa muidugi mainimata j2tta, eteks kaotuse puhul tuleb ikka pisar silma kyll:)
Muidu on elu selline rahulik, nagu mulle alati meeldib 8elda. Midagi suurt ei toimu, wnaka on suht unine linnake ja kui m6ni p6nev kontsert toimubki on hinnad n6nda yyratud, et tuleb otsustada cd kuulamise kasuks:P Homme, st laup2eval saab meil siin kodus olema v2ike peokene ja mina nagu korralikule mamslile kohane kypsetan valmis nii m6nedki maiuspalad.
Talve pole suurt olnud, ei miskeid suuri puudrip2evi ega kedagi. Aga mis mul sest puudrist, koperadn veel sinistel radadel ja neilgi ikka suure hirmuga:P Aga eks 8elnud juba see vana tark et ikka tasa ja targu, kyll siis varsti kohale j6uab!
Ahh et v6i, et pangu ma pilte ka ylesse, no ma siis panen. Vaatasin, et mis me siin pildistanud oleme ja valisin hunniku v2lja...
Pidustustest r22kides, k2isid meil siin paar n2dalat tagasi kylas Ruby, kelle juures me Cromwellis elasime, koos koos poiska Lucase ja s6brantsi Rosiega
Ahha ja sel samal 6htul k2isime v2ga stiilses k6rtsus nime UNO, pildi panen ylesse pyhendusega Chrissule, kes seal va Ozi maal hoolega (maali)kultuuri naudib, kas pole kaunis:P P2rast Uno k6rtsu v2isamist sai sisse hypatud Piparmyndi baari, mis on siis vist yks popimaid kohti siin Wanakas,kahjuks on muusika suht yhekylgne ja natu liiga moderne minusuguse vanuri k6rvadele:P aga noortele kylalistele meeldis kyll. N6nda palju sii pidustamisest. Ajaviiteks on siin veel pakkuda yks v2ga 6dus kodukootud kino, mis iseenesest on t2istopitet second hand diivaneid, saali p2rliks on aga tibukollane morris minor, milles meil au osaks sai luksuslikult kinolinal toimuvat j2lgida. Eriti pop oli kinos aga veel see et filmi poole peal l6id lambipirnid s2rama ja oli 10 mintsa aega, et siis kohapeal valmistet j22tistosta v6i siis vastkypsetatud shokolaadi kypsiseid mugistada...jamm...jamm..ja suurep2rane 2riidee minu meelest, saal on igal 6htul rahvast pungil t2is. V2ga m6nus ja hubane ja erakordne kogemus, soovitan soojalt! Ja nyyd siis talve teemadele jahh...nuhh ega niisama lihtsalt m2kke ja sealt j2lle alla ilma kettideta ei saa, George on muidugi juba meister nende seadmisel aga Dougil (meie majanaaber) l2heb veel aega ja nii ongi k6ik kolm hoogsalt asja kallal:) ja kui juba peatatud sai, et teeme siis ka yhispilde, ehhe vaata kui k6rgel me oleme, ehhheee.... Pildil oleme meie Georgiga, Sam ja Doug ning Minu t88kaaslane Gina Tee taevalike m6nudeni:) Selline vaade avaneb siis esmalt lumelauav2ljadele, ei jaksa siis enam 2ra oodata et j6uaks ylemisse parklasse, saapad jalga ja vupsti liftile ning siis vuhisema... Siin on n2ha base ehk siis keskus, see on see kus George t88tab ja kus syya ja kohvi saab ja arstiabi saab ka! veel kiire sn2kk, enne laudamisp2eva alustamist ja enam polegi muud kui siuhh ja sauhh...
nyyd siis natu v2ikeseid v6tteid minu kulgemisest lumel, nagu ennist minitet, ikka tasa ja targu. pole minus seda adrenaliinivoo igatsust, et kubekiireid edusamme teeks, aga m6nus on, mulle selline rahulik kulgemine v2ga istub:) et muudkui aga lihvid oma keeramisi ja p88ramisi ja ikka yha kiiremini ja ikka yha kiiremini sinna alla oru poole
Bright Star :)


Georgepoiss v6ttis k2tte ja kandideeris liustikugiidi kohale ja osutus valituks, nimeka kohal Franz Joseph Glacier. Tegemist on nii ytleme Vahastu suuruse kylakesega nii, et suurt melu seal toimuma ilmselt ei saa. ideaalselt yritab George leida nyyd kuskil t88d hoopis kajakkimise instruktorina, aga eks n2is, selge on see et h2id t88kohti siin naljalt ei leia. Uus Meremaa tundub olevat t2is inimesi kes siin niisama reisivad v6i siis residentsust yritavad omastada.Aga v2ike pildike Georgi v6ibolla tulevasest t88st!