Hei. Onju uskumatu, Iris ja kirjutab midagi. Nu aga siit ta tuleb. Kuu aega olen Ozimaal olnud ja meil on siin muhe talv käsil. Temperatuur kõigub siis 15 ja 25 vahel, 
Annal Mr. X. Ka Wendyt ei ole ma unarusse järtnud, just täna käisin ja püüdsin tuule purjesse, asitõendid jäid seekord kahjuks üles võtmata.
Ohh ma ei teagi. Nii vist ongi praegu. Kuulmiseni. 
Adelaides vedas Georgil tuulega p2ris h2sti ning seet6ttu j2ime sinna ka natuke kauemaks kinni kui esialgu planeeritud, aga hea oligi, sest p2rast seda pole v2ga plaju tuult tunda saanud!
Et Wendy meiega koos r2ndama saaks tulla, ostsime Herbertile katuseraami ja nyyd ronibki George peaaegu iga p2ev katusele, vaatab mulle ylevalt alla ning seej2rel vabastab Wendy
ning vuhisen mina j2rve v6i v2ikse lahekese pinnale liuglema. Nagu ikka ei synni siin elus suured asjad pongestusteta, aga pole hullu, teadagi on just tasas6udjad need, kes kaugele j6udvat:P
Windsurfist m2rksa populaarsemaks erialaks kujuneb aga kitesurfing, nagu pildilgi n2ha oli Adelaide rand t2is tuulelohe abil veepinnal m2nglevaid tegelasi.
George sai uhkelt aasta vanemaks ja n2dalavahetusel ootavadki meid ees suured pidustused, kus t2istada on nii m6nedki synnip2eva kui ka kodumaa kevade saabumist ja m6nda muudki.
Lõpetasime töö toredas Wilgena statsioonis mõned päevad varem ning laupäeva asemel panime ajama kolmapäeval ja hea oligi, seda nimelt kahel põhjusel. 1. kolapäeva pärastlõunal jõudsime linnakesse Port Augusta, kus tegime vaikselt sisseoste kui mina silmasin üht huvitavat plakatit, mis teatas suurejooneliselt, et kahe nädala jooksul esmaspäeviti ning kolapäeviti tausta windsurfi õppida/ saab, kellaajaks 17:30-19:30, kuna tegemist oli kolmapäevaga ja kellaaeg muhedalt tiba üle viie oli tiksunud, siis polnudki muud kui sibasime aga platsi ja krabasime algajatele mõeldud varustuse ning lahti ta läkski – Irise päris esimene windsurfi tund proffessionaalse Georgi käe all. Kõik läks imekenasti – sain püsti ja vuhisesin merele ja sääl pöörasin purje tagasi kalda poole ja nii ;päris mitu korda kuni jõudsi kätte viimane saatuslik mereleminek, mil tuul vaibus ootamatult ning veevool mind enesega viis ning enam kaldale naasta ei lasknud, aga hullu polnud midagi, tuli onu plekist paadiga ja päästis mu kaldale. Kokkuvõttes, väga muhe spordiala, ma mitte ei mõista, miks inimesed tavalisest surfist nii suures vaimustuses on, windsurfi puhul kestab surf iseenesest nii palju kauem ja on kiirem ja huuhhh ja ahh..mulle ühesõnaga väga meeldib. Teine põhjus: Georgi sõber Jaques lendas neljapäeva hommikul tagasi inglismaale, nii juhtuski, et ärkasime neljapäeva hommikul kell 5 üles, et poiss lennuki peale saata ja jube tore oli taas Jaquesiga lobiseda (mina olin temega eelnevalt kaks korda kohtunud).
huuuhhh, kus see oli alles ilus….vaheldumisi k6rgete metsade ning merevaaatega. Ilmad pysisid ka imeilusad. Nu ja ei m66dunudki kaua aega kui t2itusid rannad lainetega, millele meie ka oma imelised lauad seadsime. Alguses aga suurt vedamist polnud, kas oli liialt tuuline v6i ei olnud svell piisavalt suur ja kohe kuidagi ei saanud 6iget hoogu sisse. 
Meie 6nn saabus aga Sydney l2histel peale j6ule seitsme miili rannas, kus paari p2eva jooksul kolmest tegelasest kolm astus surfilaud kaenlas rataa poole ja teatas naerulsui, et oli just hakkama saanud oma elu parima lainegaJ
kuni saabus aeg Sidni minna ja bussi peale istuda, et taaskord male t88le tulla ja siin ma nyyd olen. Parandan aga autosid ning tuulegeneraatoreid. George kondab empsiga Uus-Meremaa radadel ja yhineb minuga taas nelja n2dala p2rast!
