ahhoi, ahhoi

Ütleme siis nii, et üks päev on veel jäänud karjamaal ja tee, mis sa teed aga óhtusöögi ajal sadas selline vihm maha, et sóidutee asemel on meil nüüd väike ojakene, mis aga tähendab seda, et meie reedehommikune väljasóit on vägagi suure kahtluse all, seda seetóttu, et teekond tagasi tsivilisatsiooni sisaldab endas ka 100 kilomeetrit kruusateed, millest v2hemalt osa hetkeseiduga vee all on! Ja värskendan teie mälu faktiga, et eelmine kord Wilgenast lahkudes olime kolm päeva vihmavangis. Ajalugu plaanib end taas korrata vói vähemalt tundub see hetkel nónda olevat.
Aga nuhh mis seal ikka, suurtes porilompides on samas jälle väga mónna möllata.
Ma nüüd LoveActualüt vaatama. Eks kui me sinna va tsivilli satume siis saab jälle pikemalt pajatada.

Et siis aidaa, Irks

hopsassaa!

"Hyppega taevasse"

"Vaatega merele"

Meil k6ik h2sti, kogume j2lle aga hoolega, et siis varsti lustima saaks.
Wilgena station, lambad on siin ja lambad on s22l....

:)

mina siin

Heihei. Pole kaua näinud - kuulnud, mis? On ju teada-tuntud fakt, et ”time flies when you are having fun”. Ja kui nüüd mõtlema hakata, et mis me siis selle aja vältel ka korda saatsime, siis polegi nagu suurt rääkida. Nagu näha oleme me suure Austraalia talve üle elanud. Töötasime 7 nädalat farmis (Queensland, Longreach). Väga mõnus oli, esimene nädal oli maru külm (5-15) kraadi sooja, aga siis nigu naksti küttis 35 kanti ja jäi sinna püsima…mmmm. Perekond, kelle heaks töötasime olid imetore, Boyd oli meie tööga ülirahul ja Katie vaaritas vaat, et sama hästi kui meie oma Ann Ideon, iga roog oli gurmaanilegi maiuspalaks. Nu ja kõige mõnusam oli muidugi see, et meil oli ma väike majakene, ümbritsetud känguru, põrsa ning konna perekondadega. Maduussi nägime kaa, oi, mina ei teinud muud kui panin kriisates punuma ja ronisin aia otsa, nu siis veel karjusin Georgile ka, et jookse, jookse, aga ei näinud poiss kuhu joosta ju, sest olin mina taskulambiga putket pannud. Einohh kellelgi usiga otsest kokkupuudet siiski polnud, oli teine ohutu volask, talveunest üles ärganud kommenteerisid kohalikud (sooja siis 30 raames, hiihii).
Nu ja siis saigi farmitöö otsa ja punusime taas rannikule. Vedelesime mõned päevad Surfarite paradiiisis ja sealt Sidnisse ja siin me nüüd oleme….õhtud mööduvad uno kaartide seltsis ja väga muhe on. Nädalavahetusel käisime tuulelohede fesivalil Bondi beachil. Lasin minagi oma Lily teiste omasuguste seltsi lendlema. Suur plaan oli ka ujuma minna, aga vesi oli meile puhhenvaldi suvitajatele liiga külm, ainult Pavka võttis kätte ja sulistas pisut. Nu ja siin me nüüd oleme. Lähipäeval hakkame aga edasi Lõuna poole kimama ja siis ühel hetkel taas kord Läände, et aga tiiru peale saaks tehtud.
Kalli ja malli. Irks

Kullarannik

Hei. Onju uskumatu, Iris ja kirjutab midagi. Nu aga siit ta tuleb. Kuu aega olen Ozimaal olnud ja meil on siin muhe talv käsil. Temperatuur kõigub siis 15 ja 25 vahel, lund ei saja, küll aga aegajalt vihma. Päris alguses kui saabudin värvisime paar päeva ühte maja ja siis vahepeal lammutasime ühte kuuri paar päeva, ülejäänud aja oleme aga kondamisele ja vedelemisele pühendanud. Ei saa kurta, väga mõnus on ja nüüd varsti-varsti on veel paar tööd ootamas ja siis kunagi kevade hakul tahaks hakata jälle lääneranniku poole vurama, et suvetuuled purjesse püüda. Uudiseid nagu väga polegi, kohad samad, meie oleme konstantses muutumises aga ikka endised. Praegu oleme Surfarite Paradiisis (Surfers Paradise) Kullarannikul Annal külas. Nii mõnus on kui on ahi, eile tegin lasagnet, homme quiche Anni Arro kokaraamatust, siinkohal tahaksin tervitada Matsi. Oleme käinud lohesid lennutamas, minul imearmas uus koduloom nimega Lili, Annal Mr. X. Ka Wendyt ei ole ma unarusse järtnud, just täna käisin ja püüdsin tuule purjesse, asitõendid jäid seekord kahjuks üles võtmata.

Ohh ma ei teagi. Nii vist ongi praegu. Kuulmiseni.

momente!

Heihoo. V2ike sissekanne, sel puhul panen yles m6ned pildid koos lyhitutvustusega, k6igest l2hemalt aga 6ige pea ja n2ost n2kku!
R2ndasime siis Adelaidest Sydneysse rannikut m88da, peatudes seal kus v2hegi laineid v6i tuult v6i siis kinos m6ni h22 film parajasti peale hakkamas.
Adelaides vedas Georgil tuulega p2ris h2sti ning seet6ttu j2ime sinna ka natuke kauemaks kinni kui esialgu planeeritud, aga hea oligi, sest p2rast seda pole v2ga plaju tuult tunda saanud!Et Wendy meiega koos r2ndama saaks tulla, ostsime Herbertile katuseraami ja nyyd ronibki George peaaegu iga p2ev katusele, vaatab mulle ylevalt alla ning seej2rel vabastab Wendyning vuhisen mina j2rve v6i v2ikse lahekese pinnale liuglema. Nagu ikka ei synni siin elus suured asjad pongestusteta, aga pole hullu, teadagi on just tasas6udjad need, kes kaugele j6udvat:PWindsurfist m2rksa populaarsemaks erialaks kujuneb aga kitesurfing, nagu pildilgi n2ha oli Adelaide rand t2is tuulelohe abil veepinnal m2nglevaid tegelasi.George sai uhkelt aasta vanemaks ja n2dalavahetusel ootavadki meid ees suured pidustused, kus t2istada on nii m6nedki synnip2eva kui ka kodumaa kevade saabumist ja m6nda muudki.
Veel pistan viinamarju nii kuis jaksan ja siis polegi muud kui muhedalt kargesse kevadesse!

siin me oleme

Olgu siis nii, et saagu sissekanne, juba nädala aega oleme tsivilisatsiooni maitsnud ja kokkuvõtvalt võib öelda, et mekib hästi. Lõpetasime töö toredas Wilgena statsioonis mõned päevad varem ning laupäeva asemel panime ajama kolmapäeval ja hea oligi, seda nimelt kahel põhjusel. 1. kolapäeva pärastlõunal jõudsime linnakesse Port Augusta, kus tegime vaikselt sisseoste kui mina silmasin üht huvitavat plakatit, mis teatas suurejooneliselt, et kahe nädala jooksul esmaspäeviti ning kolapäeviti tausta windsurfi õppida/ saab, kellaajaks 17:30-19:30, kuna tegemist oli kolmapäevaga ja kellaaeg muhedalt tiba üle viie oli tiksunud, siis polnudki muud kui sibasime aga platsi ja krabasime algajatele mõeldud varustuse ning lahti ta läkski – Irise päris esimene windsurfi tund proffessionaalse Georgi käe all. Kõik läks imekenasti – sain püsti ja vuhisesin merele ja sääl pöörasin purje tagasi kalda poole ja nii ;päris mitu korda kuni jõudsi kätte viimane saatuslik mereleminek, mil tuul vaibus ootamatult ning veevool mind enesega viis ning enam kaldale naasta ei lasknud, aga hullu polnud midagi, tuli onu plekist paadiga ja päästis mu kaldale. Kokkuvõttes, väga muhe spordiala, ma mitte ei mõista, miks inimesed tavalisest surfist nii suures vaimustuses on, windsurfi puhul kestab surf iseenesest nii palju kauem ja on kiirem ja huuhhh ja ahh..mulle ühesõnaga väga meeldib. Teine põhjus: Georgi sõber Jaques lendas neljapäeva hommikul tagasi inglismaale, nii juhtuski, et ärkasime neljapäeva hommikul kell 5 üles, et poiss lennuki peale saata ja jube tore oli taas Jaquesiga lobiseda (mina olin temega eelnevalt kaks korda kohtunud).
Reedel algasi siin suured Tuka pidustused (Adelaide Fringe). Tegemist on u. 500 erinevast kultuuriüritusest koosneva kogumiga. Laupa õhtul käisime vaatamas modernse tantsu etendus “Out of the dark”, väga lahe oli taaskord tantsu näha…mõnus, tekkis kohe tahtmine püsti karata ja põrandal aelema ning väänlema/käänlema hakata.
Ahhaa ja üleeile õnnestus meil kasutatud katuseraam endale hangeldada, mi saga tähendas seda, et eile kimasime tagasi Port Augustasse (sinna on u. 300 km) ostsime mulle algajate windsurfi laua, ning päästevesti (saime hea diiliga), siis kimasime aga kiiruga tagasi Adelaide, sest tegemist oli äärmiselt tuulise ilmaga ja George silkas aga merele, kus on ta on praegugi, lainetel möllamas. Homsest peaks aga tuul vaibuma ning saan mina mõnele järvele vett paitama oma ilusa “Wendyga”, kes muide on umbes sama vana kui mina, ent samas imehea alustamiseks (George jagab asja!).
Nuvot, homme lähen teise aasta viisa jaoks röntgenionu juurde ja siis polegi mud kui hakkame vaikselt Sidni poole ajama, et saaks Georgi ning Christina sünnipäevapidustusi nautima hakata.
Veronn, Sulle ja teistele sõpradele ning muidu fanaatikutele teadmiseks, et neidis naaseb märtsi lõpus kümneks kevadenädalaks ja lahkub taas juuni keskpaigas, loodetavasti mahuvad sinna ajavahemikku kõik paitamised ja kallistamised ära.

Kuulmiseni.

aloha!

Teretere! Huhh, et peaks sagedamini kirjutama, vabandan siis ette ja taha! Samas suurt midagi ei toimu…tasapisi hakkab siinne suvi lõppema, juba nädala aega on temperatuurinäit kraadiklaasil jäänud kolmekümne pügala manu. Tulekahjud on selleks korraks kustutatud ja käimas suur tagajärgede likvideerimine. Samas pean ütlema, et minu ema Eestis teab olukorrast Victooria osariigis kui mina, kes ma siin naaberosariigis kõrbehakul ringi kooberdan. Vihma polegi näinud peale Sidnist lahkumist, hirmsasti tahaks juba küll. Emudest ja kängurudest ja kahepaiksetest hakkab vaikselt mõõt täis saama, tahaks lopsakust ja rohelust.
Muidu on aga ikka lust ja lill! George üllatas mind varajase tagasitulekuga ja siin me siis nüüd töötame taaskord. Täna läheme Coober Pedysse Georgi mootorrattaloa testi tegema. Linnake on mitteametlik opaalipealinn, elab sääl 3500 elanikku ja on meist paarisaja kilomeetri kaugusel sisemaal. Nuhh, meie jaoks on tegemist tsivilisatsiooniga, ma ise loodan, et ehk saab kohvikusse ja värsket ajalehtegi lugeda.

Loodan, et majandus, va paharett, pole kedagi veel jalust niitnud. Selg sirgu, sära silma ja vapralt edasi.

Minu kulla Margitikene, Sind kallistan ja mudistan uljalt, varsti ka reaalselt!
Hilinenud kallid ka Sulle, Edgar!